Eile hädaldasin, et pole aega söögitegemiseks. Noh, nüüd on mul aega nagu muda - jäin haigeks :/ Ehe näide sellest, et oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, või need väga täpselt sõnastada, sest ilmselgelt ei soovinud ma haigust majja.
Ja siis veel see naljakas tunne, et mingeid isusid ei ole. Nagu päriselt. Söön kõhu täis ja nii ongi. Isegi kui mõtlen söögist, on need lihtsalt mõtted söögist, mitte tahan-tahan-tahan! Ma ei oleks sellist asja uskunud, meeldiv tõdemus igatahes :) Enne näiteks just mõtlesin sellele suurele kommipakile oma sahtlis ja kui hullult head kommid need on ja kuidas me neid jõulude ajal kahe suupoolega näost sisse ajasime... ja kõik. Ei mingit tunnet, et lähen ja võtan. Lihtsalt tuletasin meelde, kujutlesin nende head maitset, ja kõik. Ausõna, see olen mina :D Keegi ei hoia mind relva ähvardusel kuskil kinni ja ei sunni heast-paremast loobuma :D
Poes käisin, siis vaatasin norilehti. Oi kuidas ma arrrrmastan sushit! Ja siis meenus kuskilt loetud "paleo-sushi" ehk siis norisse võib ju kõike keerata tegelikult, riis ei ole must have. Ükspäev teen katse :)
Nii et kui keegi siin loeb mu blogi ja arvab, et "mina küll hakkama ei saaks", siis take it from me: ma ka ei uskunud, et need saiad-koogid-juust jms nii kergelt kõrvale jäävad :) Tõsi, kodus on lihtsam, kuhugi külapeale (kas või vanematele külla) minnes tuleb rohkem enda "õiguste" eest seista. Tihti on kõrvalseisjatel suhtumine "no mis sul siis nüüd viga on...". Aga kas peab alati selle vea ära ootama, ennetamine on ka olemas, muide ;) Ja juba esimese kahe päevaga tuntavalt paranenud enesetunne on kõike seda väärt! Muidugi ega enne teada saa, kuidas see just sinule mõjub, kui omal nahal ära ei proovi :)
Ja siis veel see naljakas tunne, et mingeid isusid ei ole. Nagu päriselt. Söön kõhu täis ja nii ongi. Isegi kui mõtlen söögist, on need lihtsalt mõtted söögist, mitte tahan-tahan-tahan! Ma ei oleks sellist asja uskunud, meeldiv tõdemus igatahes :) Enne näiteks just mõtlesin sellele suurele kommipakile oma sahtlis ja kui hullult head kommid need on ja kuidas me neid jõulude ajal kahe suupoolega näost sisse ajasime... ja kõik. Ei mingit tunnet, et lähen ja võtan. Lihtsalt tuletasin meelde, kujutlesin nende head maitset, ja kõik. Ausõna, see olen mina :D Keegi ei hoia mind relva ähvardusel kuskil kinni ja ei sunni heast-paremast loobuma :D
Poes käisin, siis vaatasin norilehti. Oi kuidas ma arrrrmastan sushit! Ja siis meenus kuskilt loetud "paleo-sushi" ehk siis norisse võib ju kõike keerata tegelikult, riis ei ole must have. Ükspäev teen katse :)
Nii et kui keegi siin loeb mu blogi ja arvab, et "mina küll hakkama ei saaks", siis take it from me: ma ka ei uskunud, et need saiad-koogid-juust jms nii kergelt kõrvale jäävad :) Tõsi, kodus on lihtsam, kuhugi külapeale (kas või vanematele külla) minnes tuleb rohkem enda "õiguste" eest seista. Tihti on kõrvalseisjatel suhtumine "no mis sul siis nüüd viga on...". Aga kas peab alati selle vea ära ootama, ennetamine on ka olemas, muide ;) Ja juba esimese kahe päevaga tuntavalt paranenud enesetunne on kõike seda väärt! Muidugi ega enne teada saa, kuidas see just sinule mõjub, kui omal nahal ära ei proovi :)
No comments:
Post a Comment